Pillerkaar ja torm Sydneys

Hoiatan, et postitus on sama eklektiline nagu Sydney. Olen üritanud kümne päeva mõtted ja põhilised tegevused ühte postitusse paigutada ja eks näis, kuidas see õnnestus.

Martin pildistab, kuidas ma pildistan. Vaade eemalt Sydney südalinnale.

Minu arust Sydneyt päris hästi kirjeldav pilt. Nagu möödunud aegadest tagasi rännanud purjekad ja kirik, taamal moodsad ärikeskused.

Südalinnas asuv lossi moodi konservatoorium.

Jõudsime Sydneysse õigeusklikke ülestõusmispühade ajal. Nagu juba traditsiooniks saanud värvisime sibulakoortega munad ära ja läksime väikesele "palverännakule". Sydneys on õigeusu kirikuid pea igast maailma otsas alustades Kreekast ja lõpetades eksootilisemate maadega nagu Liibanon. Ise otsustasime minna meie ööbimiskoha lähistel olevatesse Kreeka õigeusu kirikutesse ja põikasime ka läbi ühest Liibanoni õigeusu kirikust. Tänavatel kohtas palju õigeusklikke, kes kirikute poole suundusid või sealt juba naasesid, kõigil küünlad käes. Meile kingiti kokku kolm muna ja viimases kirikus palus preester meid eesti keeles öelda pühade tervituse "Kristus on üles tõusnud". Kõik olid meie vastu väga sõbralikud ja hea meel oli saada osa ka kaugel kodust osa suurest pühast.

Martini ja minu tehtud tagasihoidlik pühade muna.

Sydney on küll Austraalia suurim linn, kuid oleks arvanud, et seal tekib rohkem suurlinna tunnet, mis kaob kohe, kui oled pilvelõhkujate vahelt välja saanud. Austraallased on sellised, kellele meeldib isegi pea keslinnas elada väikses aiakesega majas.Kes pole kunagi Sydneys käinud manab endale sellest linnast ilmselt esimesena silme ette kuulsa Sydney ooperihoone ja saluudi Harbori sillal. Postkaardilikud vaated avanesid meile nii praamiga sõites kui ka Sadamasillal kõndides. Muide praamid on Sydney ühistranspordi osa ning nendega sõites oli mõnus linna avastada ning eri lahtede vahet sõita. Sydney linn on poolsaartest koosnev rägastik ja liikudes tuleb alati arvestada teele jäädavate lahtedega. Kuna liiklus ja parkimine on Sydneys peavalu valmistav, otsustasime auto väikese tasu eest kesklinnas oma elukoha juurde parkida ning poolteist nädalat ilma oma Magnata linna avastada.

Praamiga sõites sai linnale teistsuguse pilgu heita.

Vaade sadamasillalt Sydney ooperihoonele.

Sydney ooperihoone ei paista vahel kruiisilaevade, veetaksode ja praamide vahelt väljagi või varjutavad seda kaunist hoonet turistid nagu mina.

Sydneys võib lihtsalt tundide viisi jalutada ja nautida ahitektuurilist virrvarri, parke ja vaateid lahtedele. Suurte klaasist ärihoonete ja pilvelõhkujate vahele on jäetud mõned ajalugu meenutavad kuninganna Victoria aegsed hooned ja neogooti stiilis kirikud. Üheks esinduslikumaks viktooria-aegse arhitektuuri näiteks on maailma üheks kaunimaks kaubanduskeskuseks peetav Queen Victoria Building, millest on võimatu mööda vaadata. Sellised hooned keset moodsaid rajatisi panevad alati mõtlema, et inimeste maitsemeel on teinud aastatega läbi suure taandarengu. 

Queen Victoria Building, kus saab suurejooneliselt poodlemas käia. 

Mudellennukite näitus. 

Idülliline Hiina aed südalinnas.

Martin üritab urbaniseerunud ja inimestega harjunud iibist pildistada.

Kesklinnas asub Hyde park, kus on paljud monumendid pühendatud sõjas langenud Austraalia sõduritele.

Sageli käisime jalutamas hämariku ajal, mil linna kohal kumas kaunis valgus.

Nii meie elukoha ümbruses kui ka mujal kesklinnas võis näha Art Deco stiilis maitsekaid maju. Vaiksematel kõrvaltänavatel olid reas vaid viktooria-aegsed terrassmajad, mille säilitamise nimel on linnaelanikud kõvasti vaeva näinud. Linna südameks oli koht nimega Martin Place, mis valmistas Martinile suurt heameelt ja ta tundis end kohe palju kodusemalt.

Martini nimi domineeris Sydney kesklinnas: metroos, tänavatel ja mõne tütarlapse südames.

Sydney on esialgu üsna raskesti hoomatav linn. Ainuüksi kesklinn on tohutult suur ja jaguneb mitmeks eri piirkonnaks. Me elasime kesklinna piiresse jäävas Kings Crossis, mille kurjast kuulsusest saime teada alles paar päeva pärast sinna asumist. Selles piirkonnas käivad just odavamat meelelahutust nautivad inimesed ning nädalavahetusteti kihavad tänavad elust. Paljud inimesed ütlesid, et elame Sydney ohtlikuimas piirkonnas, kus on palju pidutsevaid inimesi, kohalik punaste laternate tänav ja narkomaanid ning soovitasid öösel seal ettevaatlik olla. Siinne ohtlikeim piirkond on kordades rahulikum kui näiteks Tallinna või mõne muu Eesti linna kesklinn nädalavahetusel. Me ei näinud oma silmaga ühtegi kaklust ja joomakultuur on siin kordades viisakam. Alkoholiga liialdanud tuigerdavaid inimesi peab tikutulega taga otsima. Küll aga kohtab siin üsna palju kodutuid. Südame tegi soojaks, et neid ei pisteta kainerisse ega aeta ära. Politsei on siin selles suhtes väga mõistlik. Tundub, et Austraalias keskendutakse tõelistele pättidele, mitte ei tegeleta niigi raske saatusega inimeste kiusamisega. Nägin oma silmaga, kuidas politseinik tuli bussipeatuse pingil magavat meest kontrollima, kuid ta ei ajanud teda ära nagu Eestis, vaid kontrollis, kas magajal on ikka eluvaim sees ja jättis ta edasi magama.

Hipster jalutab muretult Sydney ohtlikuimas piirkonnas.

Sydneysse ei soovitaks ma tulla Helmedel ja muudel ülikonservatiivsetel inimestel. Vikerkaarelipud lehvivad uhkelt igal pool ja käsikäes käivad omasooiharad ei ole siin haruldased. Palju on siin ka spetsiaalselt omasooiharatele mõeldud pubisid ja klubisid.
Sydney on tohutult kosmopoliitne linn ning see kumab vastu igal sammul linnas kõndides. Tänavapildis domineerivad aasialased. Tänavatel kohtab ka aborigeene, kes turistede meelt üritavad lahutada. Samuti on tänavatel ennast näitamas ka kondiväänajad, muusikud ja muud põnevad tegelased. 

Aborigeenide tänavaetendused koosnevad tavaliselt trummi tagumisest, didgeridoo mängimisest ja niisama aborigeen olemisest. 

Sydney tänavatelt saime teada Kristuse teisest tulemisest ja maailma lõpust.

Oleksin oodanud, et tänavatel näeb rohkem ekstravagantselt riietuvaid moegurusid, kuid pigem tundus, et inimesed üritavad anda endast parima, et võimalikult hästi massi sulanduda. Melbourne'is kohtas rohkem värvikaid tegelasi. Õnneks sattusime ka alternatiivsesse linnaosasse Newtown, kus liikusid ringi hipid, hipsterid ja muidu vahvad tegelased. Selles piirkonnas oli palju esoteerika, muusika ja kunstipoode ning moekate rõivaste asemel olid riidepoodide akendel retrokleidid ja hipikaltsud. Sellises piirkonnas elaks hea meelega.
Kuna lähme kolmeks kuuks maale, siis kavatsesime võtta suurlinnast, mis võtta annab ja teha asju, mida naljalt kaugel sisemaal väikeses asulas teha ei saa. Kultuursed nagu me oleme tõttasime esimese asjana muuseumidesse. Alustasime Austraalia meremuuseumist, sest seal pidavat saama näha nii seest kui väljast allveelaeva, rääkimata siis sõjalaevadest ja ajaloolisest James Cook'i purjelaevast (tegu oli siiski maadeavastaja laeva täpselt taastatud koopiaga). Nägime kõike, mida lubati. Olime mõlemad eriti vaimustuses allveelaevast (tegu on täiesti teistsuguse, pisut klaustrofoobilise maailmaga, millest ei saagi enne aru, kui oled ise allveelaevas sees käinud).

Martin poseerimas Sydney kesklinna poole suunatud sõjalaeva suurtükiga. Muretsemiseks pole põhjust, sest laevad pole laskemoonaga laetud ja on Maailmasõdade aegse tehnika näitamiseks.

Kaheksajalaga ehitud erru jäänud allveelaev.

Vaatamata mitte eriti tõsiselt võetavale välimusele (eelkõige selle naljaka kaheksajala pärast) oli allveelaev täis kõrgetasemelist tehnikat, torpeedosid, luuretehnikat ja kõike muud, millest tsiviilinimene aru ei saa.

Maadeavastaja James Cook'i purjeka täpse koopiaga sõidaks hea meelega. Laev seest poolt meenutas lotja, eelkõige lõhnade ja atmosfääri poolest.

Muide, Austraalias on üsna tavaline, et muuseumi töötajateks on asjaarmastajatest vabatahtlikud pensionärid, kelle entusiasm näitab, kui väga nad oma "tööd" naudivad. Arvan, et ka Eestis oleks suur potentsiaal pensionile jäänud inimesi vabatahtlikena rakendada, sest paljud eakad ei taha tegelikult tegevuseta koju jääda.Tagasi Sydney meelelahutuse juurde! Suurlinnas on alati mõni põnev maailmaklassi näitus ja nii ka seekord. Austraalia Kaasaegses Kunstimuuseumis algas maailma valguskunsti tippteoste näitus ja loomulikult läksime sellest osa saama. Ma naudin väga seda osa kunstist, mis läheb otsapidi juba täppisteadustesse. Kahtlemata oli näitusel nii programmeerimise meistriklassi näiteid kui ka füüsikareeglitega flirtivaid valgusillusioone, rääkimata lihtsalt meie ajuga mängimisest.

Martin mitmevärvilises valgustoas.

Enamikest eksponaatidest oli Lightshow'l mõttetu pilti teha, sest vahetult näitusel olles mõjusid valgusinstallatsioonid palju efektsemalt.

Kuna elasime peopiirkonnas, siis läksime vooluga kaasa ja käisime ka mõnes uhkemas kohas pidutsemas. Võtsime ette võimalikult erinevad variandid alates baarist, kus võis käia ringi kui muuseumis (seal oli nii putukaid, tööriistu, keemia- ja füüsikavalemitega tahvleid kui ka kõike muud). Austraalias on üsna tavalised mitme tantsusaaliga klubid, kus ühes mängib rnb, teises retro ja kolmandas räige tümakas (kahjuks peab sageli pettuma austraallaste tantsumuusika maitses). Muusikast hoolimata tahtsime ära käia mõnes eriti peenes kohas ja läksime suurde meelelahutuskompleksisse Ivy, kus võib pidutseda lausa neljal eri korrusel. Lisaks on selles samas kompleksis hotell, restoranid ja lausa eraldi korrus riiete vahetamiseks, kus peenemad külalised saavad õhtu jooksul panna selga bikiinid või teise peokleidi. Sisekujundus oli selles klubis tõesti külluslik, kuid kõige rohkem avaldas muljet baar, mille keskel olid palmid ja ujumisbassein.

Maailma baar asus majesteetlikus majas.

Rikaste ja ilusate kohtumispaik Ivy.

Kuna muusikaelamusi nendest uhketest kohtadest enamasti ei saa, läksime kohalikke bände kuulama tagasihoidlikumatesse underground klubidesse. Käisime ühel õhtul kuulamas kohalikke bände, millest mõned olid tõesti väga head. Nädalavahetusel olid Sydneysse tulnud trummi ja bassi hundid Suurbrittaniast. Dnb pole vist Austraalias väga hinnas ja pidu toimus üsna intiimses kohas vaid tõelistele asjaarmastajatele. Selle võrra oli peol mõnusam olla, ega pidanud ruumi pärast konkureerima. Muusika oli mõnus, inimesed toredad ja tantsida sai varajaste hommikutundideni.

Dnb pidu keldrikorrusel.

Peolt tulles kuulsime taamal kostvat linnulaulu ja kõrvaltänavasse vaadates nägime tänava kohal rippuvaid linnupuure. Linnupuurid olid tühjad ja muusika tuli kusagilt kõlaritest, kuid tore oli näha, et ka Sydneys on tänavakunsti. Melbourne'iga võrreldes on seda muidugi kordades vähem.

Pärast pidusid on mõnus rannas peesitada ja kuna rannailma veel pisut jagus, siis pidime ikka Sydney kuulsaima ranna Bondi üle vaatama. Rand oli kaunis, puhas ja vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnasüdamest. Trotsides suuri laineid läksime ikkagi ujuma, sest niipea me enam ookeani äärde ei satu. Saabuvast ekstreemsest ilmast ei olnud ühtegi märki, kuigi mõne päeva pärast võisime olla tunnistajaks kümnendi suurimale tormile Sydneys.

Kaunis sirbikujuline Bondi rand Sydneys.

Vastupidiselt USA-le ei olnud enne tormi paanikat ei meedias ega inimeste seas, sest austraallased on üldiselt harjunud ootamatute ilmaoludega. Päev enne tormi sadas lakkamatult ning öösel oli tunda, kuidas tugev tuul vastu aknaid käib. Ära sõitmise päeva hommikul oli kõikjal lendlevaid esemeid, katkiseid vihmavarje ja mõnes kohas olid lausa suured oksad puu küljest murdunud. Tuule poolt sasitavate palmidega meenusid dokumentaalfilmides nähtud orkaanid Hawaiil, kuid hiljem uudiseid lugedes polnudki võrdlus päris kohatu. Rannad oli räsitud, Sydney ooperihoone juures sai surfata. Üleujutuse tõttu olid paljud inimesed kodudest ilma jäänud ja Sydneyst väljaspool oli kolm inimest tormi tõttu elu kaotanud.  


See on juba traditsiooniks saanud, et kusagilt järjekordselt lahkudes saadab meid vihm, aga seekord lausa orkaan. Meie tee viib 700 km sisemaa poole väiksesse linnakesse nimega Hillston.

Seltskond ratastel tegutseb jälle

Lõpuks saigi töö veinitehases läbi. Viimastel nädalatel oli ülemustel juba raske meile tööülesandeid leida ja üsna järsku - päev enne Suurt Reedet - saigi töö läbi. Töö oli täitsa nauditav, aga nüüd saime jälle reisida, mis on siiski parem. Kolisime kogu oma elu jälle autosse ja seltskond ratastel jättis kuuma ja kuiva Riverlandiga hüvasti. Sihtpunktiks oli meil Austraalia säravaim ja suurim linn Sydney, mis asub meie senisest kodulinnast Renmarkist enam kui tuhande kilomeetri kaugusel.

Kuna Sydney asub nagunii nii kaugel, mõtlesime sinna sõita (väikse) ringiga, et teekond ikka põnevam oleks ja et Austraaliast maksimumi võtta. Tahtsime näha sügisehteis mägesid ja sõitsime esimesel reisipäeval peaaegu 800 kilomeetrit Austraalia alpide jalamile.

Teel Austraalia Alpidesse pidasime väikse pikniku suure kala kõrval Swan Hilli nimelises linnakeses.

Pärast jahedavõitu ööbimist autos sõitsime Austraalia alpidesse. Meie tee viis läbi mitme mõnusa mägilinna, mis kõik olid palju viisakamad ja ilusamad kui meie senine elukoht Renmark. Sügis alpides oli tõeliselt värviline ja ilus. Eriti meeldejääv oli kõrgete mägede vahele peidetud väike Bogongi küla koos järvega.

Sügisvärvid olid Bogongi küla juba täielikult vallutanud.

Bogongi külas asub keset orgu paisjärv, mis on loodud kõrval asuva hüdroelektrijaama tarbeks. Kiirevoolulised mägijõed on hüdroelektrijaamadele ideaalsed ning neid on Austraalia Alpide piirkonnas kümneid. 

Fainter Falls Bogongi mäe juures.

Edasi sõitsime Falls Creeki suusakuurorti, mis on Austraalia suurim. Praegu siin lund mõistagi veel ei olnud, aga suusaliftide ja hotellide arvukust arvesse võttes tundus see koht päris populaarne. Suusahooaeg algab siin juunis ja augusti viimasel nädalavahetusel peetakse siin ka murdmasuusamaraton Kangaroo Hoppet. Ööbisime autoga tundmatu mäe otsas kenal puhkeplatsil, kust väidetavalt võib hea ilmaga näha riigi kõrgeimat tippu Mount Kosciuszkot.

Maastik oli mägedes kohati üpris trööstitu - mingil põhjusel olid kõik puud raagus (asi polnud selles, et siin on sügis).

Falls Creeki kõrval asuva veehoidla kallastelt avanes kaunis mägine vaade.

Ka järgmine päev möödus kaunitesse paikadesse matkates ja lummavaid vaateid nautides. Seiklesime ringi Mount Buffalo rahvuspargis, kus tegime mõned lühemad matkad ja ronimised. Aga õhtuks sõitsime juba päris Melbourne'i külje alla maalilise Eildoni järve äärde. Eksisime autoga natuke ära, kuid tänu sellele jõudsime kõrgele künkale, kust oli järve eriti hästi näha.

   

Kosk või pigem nire Mount Buffalo rahvuspargis.

Mount Buffalo oli küll kõigest 1300 meetri kõrgusel, aga kena vaadet pakkus see siiski.

Vaade kõrgelt künkalt Eildoni järvele.

Eestis on kuuldavasti juba kevad täies hoos, aga siin on sügis endast järjest rohkem märku hakanud andma. Nõnda jõudiski kätte päev, mil sadas terve päev. Meid see aga ei morjendanud, vaid tegime selliseid tegevusi, mida vihm ei sega. Sõitsime Melbourne'i eeslinna Belgrave'i, kus tegime väikse retke ajamasinaga saja aasta tagusesse aega ja käisime kitsarööpmelise auruveduriga väiksel lõbusõidul. Tegelikult oli see retk ajamasinaga isegi miljonite aastate taha, sest raudtee kulges läbi võimsate sõnajalametsade, mis tundusid lausa dinosauruste ajast pärinevat.

Siin on näha mõned sõnajalapuud, millest me rongiga möödusime.

Ka niimoodi võis rongiga sõita.

Rongile on hellitavalt nimeks pandud Puffing Billy ehk Puhkiv Billy. Tegelikult on seal kitsarööpmelisi vedureid lausa 16, vanimad neist on ehitatud eelmise aastasaja alguses. Kogu süsteem põhineb vabatahtlikkusel, sest kõik töötajad - vedurijuhid, piletikontrolörid, jaamaülemad ja muud asjaülemad on suured aururongide fännid.

Puhusin rongijuhiga paar sõna juttu ja uurisin vedurit seest poolt kah.

Veel samal päeval sõitsime auruvedurite juurest täitsa ookeani äärde Phillipi saarele. Olime kuulnud, et seal võib päikseloojangu ajal näha tuhandeid pingviine merest oma öistele puhkealadele paterdamas. Jõudsime saarele juba pimedas ja kartsime, et olime etendusest ilma jäänud. Õigesse kohta jõudes selgus aga, et me ei olnud ainsad, kes pingviine näha tahtsid. Kammisime läbi mitu suurt parklat, enne kui oma autole koha leidsime. Kõrval asus eraldi parkla suurte busside tarvis, kus vist samuti vaba kohta ei leidnud. Victoria osariik on ehitanud terve võimsa kompleksi näitusemaja ja valgustatud platvormidega pingviinide vaatamiseks. Teel pingviine vaatama tulid meile vastu paar prantslast, kes andsid ära oma piletid, mis muidu oleksid päris kallid olnud.

Mõni lind ei teinud rahvamassist väljagi ja poseeris täitsa julgelt.

Pingviinimajja jõudes nägime meeletut rahvamassi, nagu mõnel festivalil. Mööda ulatuslikku platvormisüsteemi võis täitsa rannani jalutada, selleks tuli muidugi läbi meeletu rahvamassi pressida. Aga pingviine nägime juba õige varsti ja neid oli tõesti palju - tulid kas üksi või väikeste seltskondade kaupa mere poolt ja siirdusid siis kuhugi põõsaste vahele oma öiseid toiminguid tegema. Lõpuks rannale jõudes nägime, kui kaugele on mindud looduse pealt raha teenimisega. Rannas olid tribüünid, kust inimesed nagu teatris merest väljuvaid väikseid pingviine vaadata said. Kopsaka lisatasu eest võis minna päris rannale, kust pingviine eriti lähedalt silmitseda võis.

See pilt on võetud ühelt postkaardilt, aga siit on näha, missugused tribüünid on pingviinide vaatamiseks ehitatud. Tribüünidelt merele lähemale minna ei tohi, aga kõndimisplatvormilt nägi linde päris lähedalt.

Terve järgmise päeva sadas ja terve päev möödus sõites. Meil oli plaan vallutada Austraalia kõrgeim mägi Mount Kosciuszko ja selleks pidime jälle rannikult kõvasti põhja poole ja sisemaale sõitma. Kartsime, et mäe vallutamine võtab kaua aega ja ärkasime järgmisel päeval enne päiksetõusu, et valget aega maksimaalselt ära kasutada. Raja esimene osa oli täitsa raske, järjepanu olid ainult trepid ja järsud mägiteed. Selgelt oli näha ka piir, kust üsna järsku puud ära lõppesid ja ainult põõsastik alles jäi. Veel kõrgemal kadusid ka põõsad, alles jäi vaid kanarbik, heinad ja mõned alpitaimed. Üsna varsti nägime ka esimesi lumelappe, mida tipule lähenedes järjest sagenema hakkas.

Kõrgemal läks rada juba päris lumiseks.

Tualett oli peaaegu kinni tuisanud.

Mount Kosciuszko on geoloogilises mõttes vana mägi, mis tähendab, et selle nõlvad on järsud, aga tipuosa lauge. Sellepärast oligi pärast esimest nelja kilomeetrit edasiminek lihtne. Laisematele ronijatele oli selle esimese järsu osa vältimiseks käima pantud ka suusalift. Viimased 6,5 kilomeetrit kulgesid mööda kauneid alpiaasasid ja igalt poolt avanesid meeletult ilusad vaated. Üsna varsti olime pilvedest kõrgemal ja õhk oli tuntavalt hõredam. Kaasa võetud kindad ja müts olid igati kasulikud, sest ilm polnud eriti soe. Mäetipus paistis aga päike, mis meile hiljem kurjalt kätte maksis - Jaanika õrn näonahk põles ära ja läks punaseks nagu oleks napsutanud.

Tipule lähemale jõudes hakkas särama päike ja vaade ulatus kaugele.

Kaugusest paistab väike liustikujärv.

Mäelt allatulek läks eriti kiirelt ja sujuvalt. Tõusumeetreid kogunes meil kokku peaaegu kilomeetri jagu - Thredbo küla, kust me oma retke alustasime, on 1300 meetri kõrgusel ja Kosciuszko mäetipul on kõrgust 2228 meetrit. Õnnestunud mäevallutuse tõttu lubasime endale väikse preemia ja ööbisime vahelduse mõttes hotstelis valgete linade vahel. Pärast mõne päevast külmas autos magamist õpid pehmet voodit ja kuuma dušši tõeliselt hindama!

Järgmisel päeval sõitsime juba päris Sydney külje alla, kuulsatesse Sinimägedesse. Selline nimetus on neil mägedel seetõttu, et seal kasvavad eukalüptid pidavat eeterlikke aure eritama, mistõttu kaugelt tunduvad need metsad sinist värvi. Samuti on piirkonnas palju maagilisi kaljunukke ja koskesid. Meie nägime kohale jõudes vaid uduvihma, kauneid vaateid kattis tihe uduloor. Aga vähemalt ei olnud udu tõttu seal ka liiga palju turiste. Teiste tehtud piltidelt tunduvad Sinimäed aga tõeliselt ilusad ja seetõttu loodame sinna kunagi parema ilmaga ikkagi veel tagasi minna.

Maalilisi vaateid kattev tihe uduloor tegi Jaanika kurvaks.

Läbi hägu paistavad kolm kaljunukki, mil nimeks Kolm Õde. Need on Sinimägede üheks peamiseks tõmbenumbriks. 

Jaanika teeb hommikust jalutuskäiku koskede juurde.

Leura kaskaadid

Wentworthi kosk ennast palju läbi udu näidata ei tahtnud.

Järgmisel päeval jõudsime lõpuks pärast paari tuhande kilomeetrist ringi lõpuks Sydneysse. Esiti oli nii paljude inimeste keskel täitsa maaka tunne, ei osanud kuidagi olla. Aga sellele vaatamata tundus Sydney kohe väga ilus ja võimas. Ikkagi tõeline metropol. Pikemalt sellest linnast järgmises postituses. 

Depressiivne Austraalia väikelinn

Oleme juba kuu aega elanud keset poolkõrbe Murry jõe ääres asuvas Renmarkis, mis on umbes Põlva suurune linn. Eesti depressiivsed väikelinnad kahvatuvad siinsete kõrval ja kui Hanna-Liisa Uusmaa oleks pärit mõnest Austraalia väikelinnast, siis oleks tema laulu nimeks "Väga depressiivsed Austraalia väikelinnad".

Kui küsida, mis toimub Renmarkis, siis vastus on lihtne. Mitte kui midagi, vähemalt kultuuriürituste koha pealt. Õnneks töötame iga päev 8-12 tundi ja seega ei pea me muretsema, mida oma vaba ajaga ette võtta. 

Vabal ajal tegelen kamuflaažiga.

Martin rõõõmustab, et Renmarki kuus uhkemat vanakooli autot toodi rahvale näitamiseks.

 Peamiselt tegeletakse siinses väikelinnas söömise (põhiline õhtune meelelahutus on pubis või restoranis einestamine), spordi tegemisega ning kõiksuguste jõega seotud tegevustega alates kalapüügist lõpetades lihtsalt kajakiga või paadiga jõe peal sõitmisest. Väga populaarsed on ka kõiksugused veespordialad, eriti veesuusatamine.

Riverlandis tegeletakse palju veesuusatamisega.

Kajakisõitu nautiv jõekoer. 

See ei ole liikuv prügimägi, see on hipide paatmaja. 

Põhiline spordiala, mida siin fännatakse on kriket. Ühiselt käiakse sporti vaatamas mõnes kohalikus pubis. Lisaks spordi vaatamisele saab enamikes pubides ka mänguautomaatidega raha maha mängida ja mulle tundub, et sellele tegevusele on üpris vaba ligipääs ka alaealistele. Läksime Martiniga spordibaari uurima, mis seal näidatakse ja pidime nentima, et juba enne keskpäeva on seal purjus seltsimehi, kes lahendavad juba kes teab mitmendat õlut. Joomine ja narkootikumide tarvitamine olevat siin linnas tõsine probleem. Meie töökaaslastegi hulgas oli metamfetamiini tarvitajad, kuigi töötades peab olema kaine.

Ei teagi, kas narkootikumide tarvitamine on puuduva kultuurielu tulemus või kultuurielu on surnud, sest noored on leidnud alternatiivi, mida oma vaba ajaga ette võtta. Nii palju kui oleme endavanustelt töökaaslastelt kuulnud, siis noortele suunatud üritusi toimub siin üliharva. Sellest veel harvem toimub normaalseid noorteüritusi. 

Saime sel nädalal lõpuks ka ise Renmarki ööelust osa, kui mõtlesime pärast tööd kohalikust klubist läbi hüpata. Pidu oli üsna mannetu. Tantsuplatsil oli keskmiselt umbes kümme inimest, kellest särtsakama enamuse moodustasid välimuse järgi seljakotirändurid, kes rõõmsalt puntratansu tantsisid. Kohalikud olid üsna ebamäärases olekus ja tuikusid niisama ringi, kõige selle taustaks mängis keegi DJ Coz-e loomalikku tümakat (isegi hullemat, kui Power Hit Radiost tuleb). Nägime klubis ka oma töökaaslast, kes oli otse veinitehasest tulnud, määrdunud hilbud seljas ja terasninaga saapad jalas. Pidu lõppes täpselt kell kaks öösel. 

Kohalik disko ööklubis Rivaz. 

Peolt tulles veendusime, et Renmarkis tegutseb ka politsei. Korraks olid värinad sees kui auto peatati, sest sohver oli õhtul üle pika aja ühe õlle joonud. Martinilt küsiti, kas ta on midagi joonud ning pandi puhuma. Siin on tavaline pärast tööd paar õllet võtta ja väike promill on autoroolis samuti lubatud. Lisaks kontrolliti ka meie juhilubasid. Olin algul üllatunud, et ka minu lube taheti näha, aga siis tuli meelde, et registreerisime ju auto minu nimele. Sain komplimendi, et mul on ilus nimi ja saime edasi sõita.

Iga nädalavahetusel ilmselt ei ole politseil nii tihedad tööpäevad, sest näiteks paar nädalat varem oli linn reedel inimestest praktiliselt tühi. Ka sama klubi tantsuplatsil oli kümne inimese asemel vaikus. Peole minnes avastasime eest vaid väikese seltskonna, kes ütlesid, et nemad on viimased peolised. Kell oli siis pool 1. Ega meil ei jäänudki muud üle kui võtta lohutuseks Maccasest mõned burgerid ja koju magama minna. 

Tänavapildis näeb tihti ülekaalulisi inimesi, kuid see pole ka ime, sest kiirtoidukohti on siin pisikese linna kohta omajagu, kõrvuti asuvad Macca's (Austraalia McDonalds), KFC ja sinna kõrvale ehitatakse praegu ka Hungry Jacks (Austraalia Burger King). Lisaks on siin pizzakohti ja palju saiakeste kohvikuid. Kõiksugu pagaritooteid tarbitakse Austraalias palju, mõne inimese toiduvalik koosnebki põhiliselt Pie'dest (rasvane pirukas, kus sees on enamasti liha ja kuna minu meelest on selle sisu limane ja üsna ebameeldiv, siis mina kutsun neid oksepirukateks). Kohalikele maitsevad need pirukad aga vägagi. 

Meie ei söö pirukaid ja hoidume enamasti ka rämpstoidust. Ostame värskeid juur-ja puuvilju kohalikust kreeklaste poest, kuhu minnes juba teatakse, kus me töötame, mis vahetus meil käsil on ja nii edasi. 12 tunniste vahetuste ajal ei jäägi muuks aega kui söögitegemiseks ja magamiseks. Kuna Austraalias elab päris palju aasialasi, siis ka toidupoodides on suur valik sealt pärit maitseained, kastmeid ja muud. Katsetamegi uusi aasia toite ja osad asjad kukuvad välja isegi paremini kui aasia toidukohtades, mida külastanud oleme.

Meie köök, kus me palavatel päevadel naudime konditsioneeri ja katsetame uusi roogasid.

Lisaks aasialastele on siin ka suur Kreeka kogukond ning piirkonnas on lausa mitu õigeusu kirikut. Kirikus käies saimegi tuttavaks kohaliku preestri Dimitriosega ja tema abikaasa Theodoraga, kellega vahel kokku saame, sööme ja maailmaasju arutame. Nad on väga toredad ja lahked. Alati kui preestri majast tuleme, on meile kaasa poetatud veini ja midagi magusat.

Nüüd juba teame päris hästi, mida veini sisse pannakse ja toidu kõrvale veini juues meenuvad kõik veinidesse lisatavad kemikaalid ja seigad veinitehasest. Veini tegemine koos lõbusate töökaaslastega on tore, palka saab nii palju, et enamuse saab kõrvale panna ning tööpäevad mööduvad kiirelt. Vahel pärast tööd jääme töökaaslastega õlut jooma ja jutustama. Mina muidugi suurem asi kohaliku õlle sõber pole, kuid viisakusest joon tavaliselt ühe väikese purgi veest veidi kangemat jooki. Veinitehases on selline komme, et kui keegi midagi untsu keerab peab kasti õlut ostma, mida siis ühiselt juua saaks.

Tööromantika päikesetõusu ajal.

Enne töö algust hoiatati meid igasuguste ohtude eest, mis kaasnevad kemikaalide, masinate ja suletud ruumidega, kuid kes oleks arvanud, et tööl varitsevad ka väikesed märkamatud ohud. Paar nädalat tagasi sain tööl ämbliku käest hammustada ning mu sõrm läks korralikult paiste. Hetk pärast ämbliku hammustust tundsin väga teravat valu, pärastine tunne meenutas pigem herilase sutsakat. Muidugi oli tööandja mures ja mind viidi järgmisel päeval arsti ülevaatusele ning esialgu kirjutati välja allergiaravim, sest kuna tegu polnud mürgise ämblikuga, siis ilmselt tekkis mul lihtsalt allergiline reaktsioon. Paariminutiline ülevaatus maksis tööandjale üle 60 dollari. Praeguseks on mu sõrm ilusti paranenud ja olen kogemuse võrra rikkam. Arsti juures käies silmasin, et lisaks üldkliinikule on siin ka eraldi nahavähi kliinik. See on eriti Lõuna-Austraalias suur probleem, sest osooniaukude tõttu on siin eriti kõrge UV indeks (isegi üle 13). Päikese käes viibides ei tohi siin kindlasti päikesekreemiga koonerdada.

Päikese käest saab varju pugeda raamatukokku, kuhu ei meelita meid huvitav lektüür, vaid tasuta wifi. Kohaliku raatukogu filmi ja raamatu valik on vähemalt minu meelest üsna kesine. Suurema osa raamatutest moodustavad naistekad, palju on eneseabiraamatuid, klassikat riiulitest ei leia, ka loodus-ja täppisteaduste huvilisele pole siin peale National Geographicu praktiliselt midagi lugeda. Filmivalikus domineerivad Hollywoodi kehvemapoolsed komöödiad ja märulifilmid. Samas võrreldes kohaliku filmilaenutusega on sealne filmivalik palju parem, oleme raamatukogust leidnud isegi mõne väärtfilmi ja loodusdokumentaale.

Kuulsime töökaaslastelt, et Renmarkis asub ka spa ja saun. Kohe samal päeval läksime ootusärevalt kohalikku rekreatsioonikeskusesse, kus pidid asuma imelised lõõgastuskohad. Kohale minnes selgus, et sauna seal enam pole, kuid spasse saime pileti ostetud. Piletihinnaks oli vaid 5 dollarit ning see äratas natuke kahtlust. Administraator juhatas meid spasse ning ütles, et naudiksime. Meie ees oli üks väike mullivann keset üsna koledat ruumi jõusaali kõrval. See kõik pani meid muigama. Saime teada, et siin tähendabki spa ühte mullivanni ning Eesti spadest ei oskaks üks Austraalia maainimene ilmselt ealeski unistada. Võib-olla on mõned selliseid vaid telerist näinud.

Paar korda nädalas käime trenni tegemas kohalikus basseinis või lihtsalt sulistame jões. Jahedamatel päevadel jooksime viinamarja istanduste vahel, aga vahepeal olid päris palavad ilmad ning pärast tööd ei kipu enam eriti jooksutrenni tegema. Kui siin on 30 kraadi või veidi alla, siis on tegemist juba jaheda ilmaga. Tihti küündivad siin suvised temperatuurid üle 40 kraadi.

Triiton peesitab basseini serval.

Igal kolmandal nädalavahetusel saame kaks päeva puhata. Sellest pea üks päev kulub magamise peale, sest enne puhkepäeva on öövahetus.  Adelaide'i me seekord ei läinud, vaid nagu tõelistele jõelastele kohane vaatasime, mida jõel meile pakkuda on. Laenutasime kajaki ja läksime Murry jõge ja väikseid ojakesi avastama. Oma retkel nägime palju pelikane, kotkaid, madukaelalisi, rabakanasid, papagoisid ja kõiksugu värvulisi. Korraks võpatasime, sest midagi suurt liigutas vees. Koheselt ka meenus, et muretsemiseks pole põhjust, sest siinsetes vetes pole krokodille, keda kartma peaks. Need olid hoopis suured karpkalad.

Oma retkel saime paariminutilise vihmasabina kaela, kuid hetke pärast oli taevas heledam ja vikerkaare ehtes. Nägime ka päikeseloojangut ja hämaras meid jõllitavat rebast. Oleks tahtnud ka emut silmata, kes peaks siin kandis üsna tavaline olema, kuid kahjuks jäi see suur lind meil seekord nägemata. Samuti võib Renmarki ümbritsevates eukalüptimetsades koaalasid kohata, rääkimata kängurutest, keda näeb igal pool. Meie majagi lähedal hüppavad mõned ringi.

Topeltvikerkaar, Martin ja jõgi.

Maaliline valgusmäng päikeseloojangu ajal. Jõest kaunimadki olid väikesed käänulised ojakesed. 

Vabal päeval otsustasime Martiniga, et on aeg avastama minna eestlaste seas tuntud ja vihatud orjalinna Mildurat. See asub meie kodulinnast vaid 100 km kaugusel ja mõtlesime, et kuna see on suurem linn kui Renmark, siis seal saab sushit süüa, mõnel näitusel käia ja natuke ümbrust avastada. Seal pidi olema ka suur botaanikaaed ja kuna me olime Riverlandi üheilmelisest soolavõsast väsinud, siis mõtlesime, et rohelises lopsakas botaanikaaias oleks mõnus jalutada.

Esiteks ei leidnud me Mildurast sushit, sest enamus kohad olid pühapäeval kinni ning üks sushirestoran oli jäädavalt suletud. Läksime kunstinäitust vaatama, kuid seal olid vaid sõjapildid. Tõsi, väljas olid paar modernistlikku skulptuuri ja ka maja ise oli kaunis. Kaardilt nägime, et läheduses asub ka jõesaar ning suundusime seda uudistama. Lüüse ületades saimegi saarele ning saare ainuke vaatamisväärsus oli sõbralik kits, kes seal rahulikult rohtu sõi. Käisime seal läheduses ka ujumas. Vesi oli üsna külm, kuid rand oli mõnus liivane ja avar.

Siinse kandi ilusaim maja, mida näinud oleme. See kuulus kunagi Mildurasse niisutussüsteemi rajajale. Mõistagi tõi see endaga kaasa suure rikkuse ja tuntuse.

Roheluse otsimise rännak viis meid Mildurast veidi väljas asuvasse botaanikaaeda, kus pidavat olema roosiaed, Aasia aiad ja kohalikke taimi. Roosiaed nägi välja nagu oleks keset kõrbe jäetud roosid sinna piinlema, Aasia aed oli mannetu ning enamus alast nägi välja nagu poolkõrb. Rohi kolletas kõikjal nagu poleks kastmiseks piisavalt raha. Botaanikaaed oli vist pigem mõeldud kohalikele teadlastele kui turistidele. Pidime leppima sellega, et elame piirkonnas, kus inimtegevus saab toimuda vaid tänu kunstlikele niisutussüsteemidele.

Trööstitu roosiaed.

Martin "lopsakas" botaanikaaias Mildura lähistel.

Tagasiteel saatis meid imekaunis päikeseloojang ning enne päikese langemist silmapiiri taha läksime liivaluiteid imetlema. Liivadüünid olid pea kümne meetrised, nende vahel oli vahva turnida ning ümberringi vaadates nägi vaid liiva. Tekkis tunne nagu oleks korraks Saharasse sattunud.

Kõrb on elutu ja trööstitu, kuid sellel on oma võlud. 

Viimasel nädalal käisime töökaaslase juures grillipeol, tegime ettevalmistusi lahkumiseks ja rõõmustasime, et saame lõpuks siit lahkuda. Tööl tabasid meid liivatormid ja hiiglaslike ööliblikate uputus.

Liivatorm Renmarkis.

Pärast vihmasadu ilmuvad igale poole suured ööliblikad (inglise keelne nimi Rain moth)

Enne Renmarkist lahkumist leidsime kohalikust taarapunktist "Slaava käe".

Selline on meie elu siin Austraalia perifeerias.

Soovin Eestisse kiiret kevade algust ja päikesepaistet. Ärge valimistulemuste pärast väga kurvastage ja jääge positiivseks. Siin on soe ja palgad ei kannata Eesti omadega võrdlustki, kuid vahel tahaks koju pere juurde või Tartu melusse sõprade keskele teleporteeruda. Eks unes ma vahel käingi Teil külas :)