Kust tuleb tolm?

Väiksena mõtlesin ma sellele küsimusele tihti. Lõpuks sain teada, et tolm tuleb puuvillatehasest! Seda on lausa nii palju, et väidetavalt saab igal aastal mõni casual ehk hooajatööline siit tehasest endale astma. Õnneks saab vabalt valida erinevate näomaskide ja respiraatorite vahel, mille kandmine on mõistagi kohustuslik.

Lisaks näomaskile on kohustuslikud kaitseprillid, sest õhus lendleb igasugust sodi, kiiver, raudninaga saapad ja kõrvaklapid. Kui kõik masinad korraga töötavad, on puuvillatehas uskumatult mürarikas. Kui numbrid midagi peaks ütlema, siis põhilistes alades kus töö käib, on pidevalt üle 90dB, mis pidavat juba tugevalt kuulmist kahjustav olema. Aga isegi kõrvaklapid ei summuta müra täielikult, sest nii minul kui Jaanikal on 12 tunnise tööpäeva lõpuks teinekord ikkagi kõrvus vilin.

PPE ehk protective personal equipmenti olulisust rõhutavad igal sammul vastavasisulised sildid.

Mina täisvarustuses, Wremja Zorro stiilis topeltprillidega ja puha.

Töö ise on lihtne, mitte eriti füüsiline ja pigem igav. Mina töötan feederi peal. See masin on puuvillatöötlemise ahela esimene aste. Suured traktorid (neid kutsutakse "kuukulguriteks") laotavad feederi ette põldudelt kombainidega korjatud ja kiletatud puuvillapallid, mida see masin siis "sööma" hakkab - justkui terav hakklihamasin peksab see puuvilla sassi ja eemaldab esmase suurema sodi puuvillast. Masina küljes on suur robotkäsi, mis puuvillapalli üles tõstab, nõnda et puuvill kileübrisest välja pudeneb. Minu ülesanne ongi seejärel kileümbris ära tõmmata ja nuppu vajutada, muus osas on masin automaatne. Masinad on siin nii võimsad, et ainult inimfaktor segab kiiremini puuvilla töötlemast. Isegi vaatamata sellele töötame väidetavalt maailma kiireimas puuvillatehases.

Kauguses paistab feeder, mis kollastest puuvillapallidest puuvilla välja raputab.

Selline näeb välja moonbuggy ehk "kuukulgur", millega puuvillapalle transporditakse. Taamal ootavad töötlemist tuhanded puuvillapallid.

Kogu see tehnoloogia on meie puuvillatehase tarkade inseneride poolt välja mõeldud. Teised firmad kasutavad omi lahendusi, mis on palju primitiivsemad. Robotkäsi ja mitmed muud lahendused on aga patenteeritud ja seda ideed müüvad austraallased ka riigist välja. Tegelikult ei tohiks me siin blogis ka pilte avaldada, aga kuna minu arvates on üsna väike tõenäosus, et seda blogi mõni puuvilla-tööstusspioon loeb, teen ma seda patuga pooleks ikkagi.

Jaanika vahetus möödub kogu tehast suruõhuga koristades, aga vahel tuleb tal asendada nobedaid Korea liinitöölisi, kes töödeldud puuvilla pakendavad ja märgistavad. Aga koristada tuleb tegelikult kõigil. Iga vahetuse alguses peatatakse kõik masinad, et neid puhastada. Ka mina võtan ette ühe masina, harutan selle teravatelt ketastelt lahti kõik puuvilla, mis sinna kinni on jäänud ja puhun suruõhuga suurema tolmu ära. Vahel, kui masinad on rikkis ja seisavad, olen ka Jaanikal aidanud põrandaid pesta. Kogu selle koristamisega on mul paratamatult tekkinud paralleel ajateenistusega. Viimati sai nii palju harjaga põrandaid nühitud Võrus Moperjanovi Üksik-koristuspataljonis.

Need on masinad, kuhu puuvilla feederist edasi liigub. Kord vahetuse jooksul tuleb meil need lahti võtta ja ära puhastada.

See kummituslik kuju teisel korrusel on Jaanika, kes suruõhuga tolmu laiali puhub.

Seesuguseid suuremaid koristamisi tehakse kord vahetuse jooksul, et vähendada tuleohtu. Puuvill võtab teatavasti kergesti tuld ja seda peatada võib olla üsna raske. Õnneks on kõikjal palju tulekustuteid ja üllatuslikult ütlesid ülemused meile, et 4-5 väiksemat tulekahju hooaja jooksul on täiesti tavaline. Tegelikkus on selline, et juba esimese nädala jooksul on olnud 3 tulekahju. Ise oma silmaga leeki pole näinud ja inimesi ei evakueeritud samuti, ometi on tulekahjud piisavalt tõsised olnud, et pooleks päevaks töö seisma panna. Palk meil selle aja eest muudkui jookseb, nii et selle üle kurta ei saa.

Kui veinitehases olid meie töökaaslasteks peamiselt kohalikud elanikud, siis siin on kolleegid märksa värvikamad. On austraallasi, kes on mujalt riigist siia spetsiaalselt hooajaks kohale sõitnud, on üks uusmeremaalane, kes teeb juba mitmendat aastat samamoodi. Üks vanem meesterahvas on pärit Ameerikast, kuid ta on juba 35 aastat Austraalias elanud ja sellest 25 aastat Sydneys börsimaaklerina töötanud, et nüüd viimastel aastatel külakolkas elades puuvillatehases traktoriga sõita. Üks meie ülemustest on lõuna-aafriklane ja räägib naljaka aktsendiga. Hooaja tööliste hulgas on ka prantslasi ja malaisialasi, ent kõige rohkem on siin korealasi, kokku umbes kümme. Mõistagi hoiavad nad kokku ja suhtlevad peamiselt omavahel, aga see on ka arusaadav - nii mõnigi neist ei räägi praktiliselt üldse inglise keelt ja isegi lihtsatest instruktsioonidest arusaamisega on neil vahel raskusi.

Korealased on muidu küll toredad ja sõbralikud, aga korea tüdrukud kipuvad kamandama ja ütlema kuidas on õige. Ise rikuvad nad tihti ohutusreegleid. Nad on ka ülimalt agarad, võiks öelda, et nad on suisa ogarad. See pole tegelikult küll ainult korealaste omadus. Ka austraallased on siin eriti tublid - töö mida parimal juhul jaguks kahele inimesele, tehakse ära kümnekesi - seejuures üksteisele kogemata labidaga või harjaga pähe lüües. Keegi ei saa justkui aru, et liiga palju kokkasid head suppi ei keeda ja kõik rabelevad elu eest, et vaid üksteist aidata saaks. Me Jaanikaga ainult muigame ja laseme neil vabalt tegutseda.

Huvitaval kombel ei kasuta korealastest siin keegi oma päris nime. Kõik on omale võtnud mingi tavalise Lääne nime, nagu näiteks Laura, Melissa, Peter, George vms. Selline teguviis on Austraalias elavate asiaatide seas suhteliselt tavaline. Me oleme Jaanikaga selle üle palju spekuleerinud ja arvasime, et äkki on nende nimed lääne inimesele liiga keerulised, aga näiteks Laura päris nimi on Mihan, mis pole ju üldse keeruline nimi. Jaanika oma nime ei häbene, kuigi ma pole siin riigis kedagi kuulnud tema nime õigesti hääldamas, alati on kas Džaniika või Džaanika või midagi veel jubedamat.

Nagu mainisin, siis töö raske ei ole, aga 12 tunnine tööpäev väsitab siiski. Järjest oleme tööl 6 päeva, pärast mida saame kaks päeva puhkust. Nende paari vaba päevaga midagi suurt ette võtta ei jõua, ilmselt sõidame lähimasse suuremasse linna Griffithisse ja käime seal ujumas (ujulas mõistagi, sest siin hakkab vaikselt talv kätte jõudma) ja poes, sest seal on suuremad poed ja odavamad hinnad.

Tee, mis viib Hillstonist 15km kaugusel asuvasse puuvillatehasesse, on palistatud puuvillatupsudega.

Puuvill tuuakse tehasesse selliste treileritega.

Mis meie praegusesse elupaika Hillstonisse puutub, siis see koht on pehmelt öeldes igav. See on arusaadav, sest siin elab kõigest natuke üle tuhande elaniku. Väikeses mastaabis on siin kõik hädavajalik eluks olemas. Klassikalise Austraalia väikelinna kombel on siin kaks hotell-pubi, kus väsinud austraallased tööpäeva järel õlut lürpimas käivad. Veel on siin raamatukogu (teada-tuntud kehva raamatuvalikuga), kaks toidupoodi, lihunikupood, pagaripood, (kehva valikuga ja kallis) puu- ja juurviljapood ja vabaõhu ujula, mis on lahti ainult suvel. Üsna mudane tehisjärv on ka, kus peal on graatsilised mustad luiged ja mille ümber kulgevat rada mööda oleme jooksnud ja jalutanud.

Tagasihoidlik ajalehe toimetus Hillstonis, kus valmivad väga primitiivse küljendusega kohalikke uudiseid kajastavad lehed, oma kvaliteedilt võib see ajaleht alla jääda mõne põhikooli õpilaste tehtud koolilehele.

Austraalia väikelinnad on kõik väga sarnased. Kõigis on kenasti kujundatud peatänav ja ka Hillston ei ole siin erand.

Hillstoni mudane tehisjärv, kus aeg-ajalt võib näha musti luiki.

Järgnevad kolm kuud tulevad üsna igavad ja kuigi töö puuvillatehases pole mingi unistuste amet, saame siin selle ajaga vähemalt korralikult raha teenida. Oleme Austraalias olnud juba pool aastat, aga näinud oleme sellest hiigelriigist masendavalt väikest osa. Pärast seda tööd peaks raha nii palju jaguma, et üks suurem avastusretk põhja poole ette võtta. Põhja poole liikudes läheb järjest soojemaks ja troopilisemaks, samas kui Hillstonis on talvel päris jahe. Aga just talve vältimiseks me siia mandrile ju tulimegi.  

Päikseloojang kuukulguri juurest.

Maffialinn ja Anzac day

Sydney ümbruses möllava tormi eest põgenesime sügavale sisemaale. Käisime Hillstonis puuvillatehase töö tarvis meditsiinilisel testil, mille läbimisega meil probleeme polnud ja pool juhuslikult leidsime kohe omale ka elupaiga selles 1000 elanikuga linnas. Kuna aga meditsiinilisest testist esimeste treening- ja tööpäevadeni oli nädal aega, mõtlesime, et võime neid päevi sama hästi veeta ka siit 110 kilomeetri kaugusel asuvas pisut suuremas Griffithi linnas, kus kuuldavasti on ka palju eestlasi.

Griffithis elab vikipeedia andmetel üle 17 000 inimese, kusjuures linnas on palju itaallastest immigrantide järeltulijaid. Eelkõige Lõuna-Itaaliast pärit immigrandid tõid kodumaalt Austraaliasse nähtavasti kaasa Maffia sidemed, sest 1970ndatel oli linnal kurikuulus maine. Nimelt räägiti Griffithist kui Austraalia narkopealinnast. Kuuldavasti töötasid omal ajal meiesugused seljakotirändurid isegi kanepifarmides. Noored töölised aeti varavalges akendeta kaubikutesse, et nad ei teaks kuhu sõidetakse ja samamoodi toodi nad tööpäeva lõpus kanepipõldudelt tagasi.

Tänaseks on linna maine puhtaks pestud ja kriminaalid kinni pandud, aga linna kurikuulsat minevikku jäävad meenutama rikkurite ehitatud uhked elamud. Itaalia mõjusid on aga tänavapildis näha siiani. Peatänav on palistatud kümnete itaalia restoranidega. Ilmselt on nii mõnigi uhke restoran või hotell tehtud kunagi vaid rahapesu eesmärgil. Väikelinna kohta nägime üllatavalt palju butiike ja moekaid poode, kus müüdi vägagi stiilseid riideid.

Griffiti sõja mäletstushall ja kunstiline puu. Selles linnas tegime ainult kaks pilti, teine on allpool.

Lõpuks pärast pea kuut kuud Austraalias elamist proovisime ära, kuidas on elada tõelises backpackeris. Õnneks siiski suutsime saada toa, mida me jagasime vaid ühe prantslasega, kuigi valikus olid ka ühiselamu tüüpi toad, kus elas korraga sees kuni 12 inimest. Meie toa prantslane tööl ei käinud, suitsetas päevad läbi kanepit ja mängis telekamänge. Toakaaslasene oli ta sõbralik ja tore kutt.

Meie backpackeris töötas kokku kolm eestlast, kellest kõik tegid backpackerite standardite järgi väga häid töid. Üks poiss töötas ehitusel ja teine tegeles traktori juhtimisega, kuigi vähemalt sel traktorijuhil antud tööga küll varem mingit kogemust polnud. Igatahes on see parem töö kui puuviljade korjamine, mida enamik välismaalasi siin teeb. Eestlased on aastatega siin Austraalias lihtsalt külge saanud hea ja usaldusväärse töölise maine - seetõttu pakutakse juba eos eestlastele paremini tasustatud ja lihtsamaid töid.

Pärast paari jalutuskäiku linnas ammendas Griffith ennast ja parema alternatiivi puudumisel vaatasime toas üle pika aja telekat. Peaaegu kõigilt kanalitelt tuli üks ja sama jura - kohalik suur riigipüha Anzac day. Võibolla teen ma järgneva jutuga austraallastele ülekohut, aga mis teha. Austraallastel pole eriti mingeid suuri oma pühasid, aga patriootlikku tunnet tahavad nemadki tunda ja lipuga tänavatel vehkida, mistõttu tähistavadki nad teise riigi (!) ründamist. 25. aprillil 1915 alustas Austraalia ja Uus-Meremaa sõduritest koosnev üksus pealetungi Ottomani impeeriumile Gallipolis praeguse Türgi aladel. Austraallased väidavad küll, et selle päevaga "mälestatakse kõiki sõdades langenud Austraalia sõjamehi", aga see ei väära fakti, et austraallased ründasid Briti impeeriumi mahitusel teist riiki, kus leidis aset suur verevalamine, paljud austraallased ja türklased said mõttetult surma. Seda sõjas, kuhu austraallasel absoluutselt asja polnud. Kuna sel aastal möödus 100 aastat Gallipoli lahingust, kus Anzaci üksused türklastega taplesid, olid telekanalid paatost ja sõjatemaatikat täis.

Silmapaistvaim objekt Griffiti linnas oli vana sõjaväe lennuk.

Aeg-ajalt oli telekas otseülekanne Türgist, kunagisest lahingupaigast, kuhu oli kogunenud tuhandeid patriootlikke austraallasi ja nende jaoks oli isegi püstitatud suur tribüün. Sydney ja teised Austraalia linnad olid vallutanud vanamehed, kes marsimuusika saatel läbi linna jalutasid. Seda kõike kandsid suuremad telekanalid terve päeva vältel üle. Keskmise austraallase jaoks on siiski tegemist tööst vaba päevaga, mil saab pere ja sõpradega grillida ja õlut juua. Noore koloniaalriigi eripärad, mis vähemalt riigipüha tegevuste osas väga Eestist ei erinegi.

Pillerkaar ja torm Sydneys

Hoiatan, et postitus on sama eklektiline nagu Sydney. Olen üritanud kümne päeva mõtted ja põhilised tegevused ühte postitusse paigutada ja eks näis, kuidas see õnnestus.

Martin pildistab, kuidas ma pildistan. Vaade eemalt Sydney südalinnale.

Minu arust Sydneyt päris hästi kirjeldav pilt. Nagu möödunud aegadest tagasi rännanud purjekad ja kirik, taamal moodsad ärikeskused.

Südalinnas asuv lossi moodi konservatoorium.

Jõudsime Sydneysse õigeusklikke ülestõusmispühade ajal. Nagu juba traditsiooniks saanud värvisime sibulakoortega munad ära ja läksime väikesele "palverännakule". Sydneys on õigeusu kirikuid pea igast maailma otsas alustades Kreekast ja lõpetades eksootilisemate maadega nagu Liibanon. Ise otsustasime minna meie ööbimiskoha lähistel olevatesse Kreeka õigeusu kirikutesse ja põikasime ka läbi ühest Liibanoni õigeusu kirikust. Tänavatel kohtas palju õigeusklikke, kes kirikute poole suundusid või sealt juba naasesid, kõigil küünlad käes. Meile kingiti kokku kolm muna ja viimases kirikus palus preester meid eesti keeles öelda pühade tervituse "Kristus on üles tõusnud". Kõik olid meie vastu väga sõbralikud ja hea meel oli saada osa ka kaugel kodust osa suurest pühast.

Martini ja minu tehtud tagasihoidlik pühade muna.

Sydney on küll Austraalia suurim linn, kuid oleks arvanud, et seal tekib rohkem suurlinna tunnet, mis kaob kohe, kui oled pilvelõhkujate vahelt välja saanud. Austraallased on sellised, kellele meeldib isegi pea keslinnas elada väikses aiakesega majas.Kes pole kunagi Sydneys käinud manab endale sellest linnast ilmselt esimesena silme ette kuulsa Sydney ooperihoone ja saluudi Harbori sillal. Postkaardilikud vaated avanesid meile nii praamiga sõites kui ka Sadamasillal kõndides. Muide praamid on Sydney ühistranspordi osa ning nendega sõites oli mõnus linna avastada ning eri lahtede vahet sõita. Sydney linn on poolsaartest koosnev rägastik ja liikudes tuleb alati arvestada teele jäädavate lahtedega. Kuna liiklus ja parkimine on Sydneys peavalu valmistav, otsustasime auto väikese tasu eest kesklinnas oma elukoha juurde parkida ning poolteist nädalat ilma oma Magnata linna avastada.

Praamiga sõites sai linnale teistsuguse pilgu heita.

Vaade sadamasillalt Sydney ooperihoonele.

Sydney ooperihoone ei paista vahel kruiisilaevade, veetaksode ja praamide vahelt väljagi või varjutavad seda kaunist hoonet turistid nagu mina.

Sydneys võib lihtsalt tundide viisi jalutada ja nautida ahitektuurilist virrvarri, parke ja vaateid lahtedele. Suurte klaasist ärihoonete ja pilvelõhkujate vahele on jäetud mõned ajalugu meenutavad kuninganna Victoria aegsed hooned ja neogooti stiilis kirikud. Üheks esinduslikumaks viktooria-aegse arhitektuuri näiteks on maailma üheks kaunimaks kaubanduskeskuseks peetav Queen Victoria Building, millest on võimatu mööda vaadata. Sellised hooned keset moodsaid rajatisi panevad alati mõtlema, et inimeste maitsemeel on teinud aastatega läbi suure taandarengu. 

Queen Victoria Building, kus saab suurejooneliselt poodlemas käia. 

Mudellennukite näitus. 

Idülliline Hiina aed südalinnas.

Martin üritab urbaniseerunud ja inimestega harjunud iibist pildistada.

Kesklinnas asub Hyde park, kus on paljud monumendid pühendatud sõjas langenud Austraalia sõduritele.

Sageli käisime jalutamas hämariku ajal, mil linna kohal kumas kaunis valgus.

Nii meie elukoha ümbruses kui ka mujal kesklinnas võis näha Art Deco stiilis maitsekaid maju. Vaiksematel kõrvaltänavatel olid reas vaid viktooria-aegsed terrassmajad, mille säilitamise nimel on linnaelanikud kõvasti vaeva näinud. Linna südameks oli koht nimega Martin Place, mis valmistas Martinile suurt heameelt ja ta tundis end kohe palju kodusemalt.

Martini nimi domineeris Sydney kesklinnas: metroos, tänavatel ja mõne tütarlapse südames.

Sydney on esialgu üsna raskesti hoomatav linn. Ainuüksi kesklinn on tohutult suur ja jaguneb mitmeks eri piirkonnaks. Me elasime kesklinna piiresse jäävas Kings Crossis, mille kurjast kuulsusest saime teada alles paar päeva pärast sinna asumist. Selles piirkonnas käivad just odavamat meelelahutust nautivad inimesed ning nädalavahetusteti kihavad tänavad elust. Paljud inimesed ütlesid, et elame Sydney ohtlikuimas piirkonnas, kus on palju pidutsevaid inimesi, kohalik punaste laternate tänav ja narkomaanid ning soovitasid öösel seal ettevaatlik olla. Siinne ohtlikeim piirkond on kordades rahulikum kui näiteks Tallinna või mõne muu Eesti linna kesklinn nädalavahetusel. Me ei näinud oma silmaga ühtegi kaklust ja joomakultuur on siin kordades viisakam. Alkoholiga liialdanud tuigerdavaid inimesi peab tikutulega taga otsima. Küll aga kohtab siin üsna palju kodutuid. Südame tegi soojaks, et neid ei pisteta kainerisse ega aeta ära. Politsei on siin selles suhtes väga mõistlik. Tundub, et Austraalias keskendutakse tõelistele pättidele, mitte ei tegeleta niigi raske saatusega inimeste kiusamisega. Nägin oma silmaga, kuidas politseinik tuli bussipeatuse pingil magavat meest kontrollima, kuid ta ei ajanud teda ära nagu Eestis, vaid kontrollis, kas magajal on ikka eluvaim sees ja jättis ta edasi magama.

Hipster jalutab muretult Sydney ohtlikuimas piirkonnas.

Sydneysse ei soovitaks ma tulla Helmedel ja muudel ülikonservatiivsetel inimestel. Vikerkaarelipud lehvivad uhkelt igal pool ja käsikäes käivad omasooiharad ei ole siin haruldased. Palju on siin ka spetsiaalselt omasooiharatele mõeldud pubisid ja klubisid.
Sydney on tohutult kosmopoliitne linn ning see kumab vastu igal sammul linnas kõndides. Tänavapildis domineerivad aasialased. Tänavatel kohtab ka aborigeene, kes turistede meelt üritavad lahutada. Samuti on tänavatel ennast näitamas ka kondiväänajad, muusikud ja muud põnevad tegelased. 

Aborigeenide tänavaetendused koosnevad tavaliselt trummi tagumisest, didgeridoo mängimisest ja niisama aborigeen olemisest. 

Sydney tänavatelt saime teada Kristuse teisest tulemisest ja maailma lõpust.

Oleksin oodanud, et tänavatel näeb rohkem ekstravagantselt riietuvaid moegurusid, kuid pigem tundus, et inimesed üritavad anda endast parima, et võimalikult hästi massi sulanduda. Melbourne'is kohtas rohkem värvikaid tegelasi. Õnneks sattusime ka alternatiivsesse linnaosasse Newtown, kus liikusid ringi hipid, hipsterid ja muidu vahvad tegelased. Selles piirkonnas oli palju esoteerika, muusika ja kunstipoode ning moekate rõivaste asemel olid riidepoodide akendel retrokleidid ja hipikaltsud. Sellises piirkonnas elaks hea meelega.
Kuna lähme kolmeks kuuks maale, siis kavatsesime võtta suurlinnast, mis võtta annab ja teha asju, mida naljalt kaugel sisemaal väikeses asulas teha ei saa. Kultuursed nagu me oleme tõttasime esimese asjana muuseumidesse. Alustasime Austraalia meremuuseumist, sest seal pidavat saama näha nii seest kui väljast allveelaeva, rääkimata siis sõjalaevadest ja ajaloolisest James Cook'i purjelaevast (tegu oli siiski maadeavastaja laeva täpselt taastatud koopiaga). Nägime kõike, mida lubati. Olime mõlemad eriti vaimustuses allveelaevast (tegu on täiesti teistsuguse, pisut klaustrofoobilise maailmaga, millest ei saagi enne aru, kui oled ise allveelaevas sees käinud).

Martin poseerimas Sydney kesklinna poole suunatud sõjalaeva suurtükiga. Muretsemiseks pole põhjust, sest laevad pole laskemoonaga laetud ja on Maailmasõdade aegse tehnika näitamiseks.

Kaheksajalaga ehitud erru jäänud allveelaev.

Vaatamata mitte eriti tõsiselt võetavale välimusele (eelkõige selle naljaka kaheksajala pärast) oli allveelaev täis kõrgetasemelist tehnikat, torpeedosid, luuretehnikat ja kõike muud, millest tsiviilinimene aru ei saa.

Maadeavastaja James Cook'i purjeka täpse koopiaga sõidaks hea meelega. Laev seest poolt meenutas lotja, eelkõige lõhnade ja atmosfääri poolest.

Muide, Austraalias on üsna tavaline, et muuseumi töötajateks on asjaarmastajatest vabatahtlikud pensionärid, kelle entusiasm näitab, kui väga nad oma "tööd" naudivad. Arvan, et ka Eestis oleks suur potentsiaal pensionile jäänud inimesi vabatahtlikena rakendada, sest paljud eakad ei taha tegelikult tegevuseta koju jääda.Tagasi Sydney meelelahutuse juurde! Suurlinnas on alati mõni põnev maailmaklassi näitus ja nii ka seekord. Austraalia Kaasaegses Kunstimuuseumis algas maailma valguskunsti tippteoste näitus ja loomulikult läksime sellest osa saama. Ma naudin väga seda osa kunstist, mis läheb otsapidi juba täppisteadustesse. Kahtlemata oli näitusel nii programmeerimise meistriklassi näiteid kui ka füüsikareeglitega flirtivaid valgusillusioone, rääkimata lihtsalt meie ajuga mängimisest.

Martin mitmevärvilises valgustoas.

Enamikest eksponaatidest oli Lightshow'l mõttetu pilti teha, sest vahetult näitusel olles mõjusid valgusinstallatsioonid palju efektsemalt.

Kuna elasime peopiirkonnas, siis läksime vooluga kaasa ja käisime ka mõnes uhkemas kohas pidutsemas. Võtsime ette võimalikult erinevad variandid alates baarist, kus võis käia ringi kui muuseumis (seal oli nii putukaid, tööriistu, keemia- ja füüsikavalemitega tahvleid kui ka kõike muud). Austraalias on üsna tavalised mitme tantsusaaliga klubid, kus ühes mängib rnb, teises retro ja kolmandas räige tümakas (kahjuks peab sageli pettuma austraallaste tantsumuusika maitses). Muusikast hoolimata tahtsime ära käia mõnes eriti peenes kohas ja läksime suurde meelelahutuskompleksisse Ivy, kus võib pidutseda lausa neljal eri korrusel. Lisaks on selles samas kompleksis hotell, restoranid ja lausa eraldi korrus riiete vahetamiseks, kus peenemad külalised saavad õhtu jooksul panna selga bikiinid või teise peokleidi. Sisekujundus oli selles klubis tõesti külluslik, kuid kõige rohkem avaldas muljet baar, mille keskel olid palmid ja ujumisbassein.

Maailma baar asus majesteetlikus majas.

Rikaste ja ilusate kohtumispaik Ivy.

Kuna muusikaelamusi nendest uhketest kohtadest enamasti ei saa, läksime kohalikke bände kuulama tagasihoidlikumatesse underground klubidesse. Käisime ühel õhtul kuulamas kohalikke bände, millest mõned olid tõesti väga head. Nädalavahetusel olid Sydneysse tulnud trummi ja bassi hundid Suurbrittaniast. Dnb pole vist Austraalias väga hinnas ja pidu toimus üsna intiimses kohas vaid tõelistele asjaarmastajatele. Selle võrra oli peol mõnusam olla, ega pidanud ruumi pärast konkureerima. Muusika oli mõnus, inimesed toredad ja tantsida sai varajaste hommikutundideni.

Dnb pidu keldrikorrusel.

Peolt tulles kuulsime taamal kostvat linnulaulu ja kõrvaltänavasse vaadates nägime tänava kohal rippuvaid linnupuure. Linnupuurid olid tühjad ja muusika tuli kusagilt kõlaritest, kuid tore oli näha, et ka Sydneys on tänavakunsti. Melbourne'iga võrreldes on seda muidugi kordades vähem.

Pärast pidusid on mõnus rannas peesitada ja kuna rannailma veel pisut jagus, siis pidime ikka Sydney kuulsaima ranna Bondi üle vaatama. Rand oli kaunis, puhas ja vaid pooletunnise sõidu kaugusel linnasüdamest. Trotsides suuri laineid läksime ikkagi ujuma, sest niipea me enam ookeani äärde ei satu. Saabuvast ekstreemsest ilmast ei olnud ühtegi märki, kuigi mõne päeva pärast võisime olla tunnistajaks kümnendi suurimale tormile Sydneys.

Kaunis sirbikujuline Bondi rand Sydneys.

Vastupidiselt USA-le ei olnud enne tormi paanikat ei meedias ega inimeste seas, sest austraallased on üldiselt harjunud ootamatute ilmaoludega. Päev enne tormi sadas lakkamatult ning öösel oli tunda, kuidas tugev tuul vastu aknaid käib. Ära sõitmise päeva hommikul oli kõikjal lendlevaid esemeid, katkiseid vihmavarje ja mõnes kohas olid lausa suured oksad puu küljest murdunud. Tuule poolt sasitavate palmidega meenusid dokumentaalfilmides nähtud orkaanid Hawaiil, kuid hiljem uudiseid lugedes polnudki võrdlus päris kohatu. Rannad oli räsitud, Sydney ooperihoone juures sai surfata. Üleujutuse tõttu olid paljud inimesed kodudest ilma jäänud ja Sydneyst väljaspool oli kolm inimest tormi tõttu elu kaotanud.  


See on juba traditsiooniks saanud, et kusagilt järjekordselt lahkudes saadab meid vihm, aga seekord lausa orkaan. Meie tee viib 700 km sisemaa poole väiksesse linnakesse nimega Hillston.