Lihtne nagu apelsin

24. novembri varahommikul alustasime teekonda oma esimese farmitöökoha suunas. 8 tundi sõitu möödus üllatavalt kiiresti. Aina rohkem sisemaa poole sõites hakkas roheline maastik aina kuivemaks muutuma ning teede ääres oli mitmel pool tuleohtlikkust näitavad sildid. Umbes poolel teel jõudsime Mallee põõsastiku piirkonda, kus võis näha liivasel maasikul vaid üksikuid puid ja põhiliselt torkivaid põõsaid. Taimestiku poolest meenutas see piirkond pigem kõrbe. Siin ümbruses on suure aurumise tõttu päris palju soolajärvi, mille ääres kasvab iseloomulik soolast pinnast taluv taimestik. 

Soola "välja higistavad" lilled

Kõrbe meenutav maastik

Umbes poolel teel tegime Tyrrelli soolajärve ääres peatuse. Nii veidras kohas polnud ei mina ega Jaanika veel kordagi käinud. Järveks seda kohta kutsuda oleks võibolla isegi palju, rohkem tundus see nagu hiiglaslik soolakõrb, mis vaid õhukese soolavee kihiga on kaetud. Osa järvest oli suisa beebiroosa veega.

Tyrrelli järve pind

Roosa veega soolajärv Tyrrelli järve kõrval

Teel Lõuna Austraaliasse oli meil esimene kokkupuude Austraalia politseiga. Nimelt olid paljud maanteed, millel sõitsime, justkui joonlauaga tõmmatud ja eneselegi märkamatult sõitsime 110 alas 130ga. Nagu Murphy seadusena ilmus keset tühermaad ei kusagilt välja politseidžiip, sini-puna tuled vilkumas. Proovisin rääkida inglise keelt võimalikult suure aktsendiga ja teha hästi süütut nägu. Tundus, et toimis, sest politseinik lasi meil minna, sõnades vaid "this is an ordinary car and these are ordinary roads" (see on tavaline auto ja need on tavalised maanteed). Edaspidiseks igatahes väga hea mõttetera, mida endale meelde tuletada.

Kui hakkasime lähenema Lõuna Austraalia osariigi piirile, tegi Jaanika nalja, et peaksime kõik oma kaasa võetud banaanid ja muud puuviljad ära sööma või ära peitma, äkki konfiskeeritakse piiril ära. Tol hetkel tunduski naljakas, aga Lõuna Austraaliasse jõudes ootas meid ees tollipunkt. Range ilmega tolliametnik uuris meilt, ega meil banaane või muid puuvilju kaasas pole. Seekord süütu näo tegemine enam ei aidanud ja üsnagi põhjaliku läbiotsimise käigus konfiskeeriti meilt kõik banaanid ja õunad. Selgus, et banaanidega koos võivad kaasa reisida mingid pahad puuviljakärbsed, kes võivad farmeritel terve saagi söögikõlbmatuks muuta.

Enne päikseloojangut jõudsime sihtkohta, 1700 elanikuga Waikerie linna. Waikerie on Austraalia tsitrusepealinn ja linnapildis on seda ka näha - näiteks prügikastid on oranži värvi ja apelsinikujulised. Ei pea mainimagi, et linna ümbritsevad tohutud viljapuuaiad apelsinipuudega.

Linna keskväljak annab kohe aimu, millise kohaga on tegu

Apelsinidesse saab Waikeries isegi prügi panna

Sõitsime linnast läbi umbes 10 kilomeetri kaugusele kämpingupaika, kus meid võttis vastu apelsinifarmeri naine, Filipiinidelt pärit Cathy. Nimega sobivalt on Cathyl väga palju kasse. Kiirel loetlemisel sain mina kokku kümme kassi, aga hiljem olen ma veel näinud mitmeid hiirekuningaid, keda ma varem ei märganud. Kõiki kasse teadis ta kusjuures nimepidi ja hakkas meilegi neid tutvustama.

Kämpinguplats on üsna spartalik, meil on siin kaks välikäimlat, vesiklosett, kraan kust saab pesu-, aga mitte joogivett ja väike grillinurk ka. Maapind on üsna vaenulik, igal pool on väiksed teravad ogad, mis peale astudes valu teevad ja jalatsite alla kergesti kinni jäävad. Kogu eluks vajaminev kraam on autos, mis on ühtlasi ka meie magamistuba. Magna on mõnustalt ruumikas ning kahe inimese madrats mahub sinna iluati sisse. Naljakas on mõelda, et sõidame pidevalt ringi kogu oma elamisega. Samas on see jube mugav, sest kõik asjad on alati kaasas. 

Loodus on siin kuiv, poolkõrbe laadne, aga tänu Murray jõele on siin piirkonnas palju erinevaid istandusi. Autoga niisama ringi kruiisides oleme silmanud avokaadopuid, viinapuid ja muidugi apelsinipuid. Taeva kohal tiirutavad suured roosade kakaduude parved, kes kriiskavad õudse häälega. Roosadest kakaduudest lendab siin natuke vähem ka valgeid, aga samavõrd ilusaid kakaduusid, kuid nende "linnulaul" on veelgi jubedam.

Lärmakad iludused reas

Kirjeldan paari sõnaga meie tööd ka. Töö tundub lihtne nagu apelsin, kuid on füüsiliselt päris kurnav. Meil on Jaanikaga mõlemal korjamiskotid, kuhu sisse me apelsine korjame. Korjamiskottidest valame apelsinid suurde kasti, mida kutsutakse biniks, mis mahutab kuskil 400 kg apelsine. Esimesel päeval kulus meil ühe bini täitmiseks kahepeale umbes poolteist tundi, teisel päeval olime juba kiiremad. Palka makstakse, nagu arvata võite, päevas korjatud binide järgi. Palk pole suur, aga eeliseks on see, et me ei pea majutuse eest maksma ja võime töötada nii palju kui tahame, kas või seitse päeva nädalas. Apelsine igatahes jagub.

Selline on see kurikulus bin, mille eest me tasu saame

Apelsine korjata võiks suhteliselt kiiresti, aga tööd aeglustab meie kohustus korjata kõik puud täiesti tühjaks. Suuremad puud on üle kolme meetri kõrgused ja kõrgemalt korjamiseks peame kasutama redelit. See mõistagi võtab aega, nagu ka puu seest oksarägastikust korjamine. Apelsinipuud on ka okkalised ja meil mõlemal olid esimese päevaga käed kriime ja pinde täis. Ka pidevalt lagipähe lõõskav päike ja kuumus ei tee tööd lihtsamaks. Aga puhkepauside ajal saame süüa apelsine nii palju kui mahub. Apelsinisalude lõhn on ka väga mõnus, selline tsitruseõli ving on igal pool õhus.

Valgekrae musta tööd tegemas

Apelsinifarmis töötades on meil välja kujunenud juba korralik töörutiin. Ärkame veidi enne päiksetõusu, peseme-sööme ja lähme 6.30 apelsine korjama. Seda teeme umbes kella 4ni, seejärel lähme kas Murray jõkke ujuma või rekkameeste parklasse pesema. Magama lähme ka varakult, sest pimedas pole kämpinguplatsil suurt midagi teha. Waikerie linn samuti just vaatamisväärsustega ei hiilga, aga Murray jõel on vanaaegne jõeaurik, millega peaks saama sõita. Järgmine kord kirjutame kui selle laevaga sõitmas käime või midagi muud põnevat teeme. Seniks jätkame töölainel.

Armastus kolme apelsini vastu

Tõelise seikluse algus

Sellest nädalast oleme nüüd uhked autoomanikud. Pärast mitut proovisõitu ja erinevate arvustuste lugemist otsustasime kohalikule turule toodetud Mitsubishi Magna kasuks. 1998. aastal Adelaide'is toodetud masinat kiidavad arvustused kui "good value for money" ehk auto, mis on erinevatel põhjustel pigem alahinnatud. Välimuselt ja sõiduomadustelt on tegemist tunduvalt euroopalikuma autoga kui suurem osa siinsele turule toodetud masinaid. Ka mootor on Austraalia mastaape arvestades tagasihoidlik, "kõigest" 3-liitrine V6, sest enamik siinseid suuri Forde ja Holdeneid on tavaliselt 4-liitrise mootoriga. Kütus on siin ju odav, miks mitte (90 eurosenti liiter). Aga vahemaad on pikad ja lõpuks muutub kütusekulu ikkagi oluliseks. Autol on ka gaasisüsteem, mis võimaldab veelgi odavamalt sihtpukti jõuda.

Jaanika poseerib meie uue tööloomaga (NB! kriimud olid autol juba ostes!)

Mitsubishi Magna hiilgab kuuldavasti oma töökindlusega ja selle saame me juba homme proovile panna, kui sõidame Lõuna Austraalia osariiki Waikerie linna lähedale apelsine korjama. Kaardilt vaadates üsna Melbourne'i lähedal, aga siiski 8,5 tundi autosõitu. Tööd oleksime saanud lähemalegi, kuid Victoria osariigi peamistest farmilinnadest Sheppartonist ja eriti Mildurast pole me kumbki kuulnud põrmugi head. Waikerie kohta polnud me samuti midagi head kuulnud - aga polnud kuulnud ka midagi negatiivset. Seega tasub proovida. Pealegi nüüd kui meil auto olemas, on meil täielik vabadus ja paindlikkus teha seda mida vaid soovime. Auto sai teadlikult ostetud universaalkerega, seetõttu saame tagaistmed alla lasta ja autos magada. Et elu teel olles veel mugavam oleks, ostsime õhkmadratsi, väikse matkapliidi ja muud sellist.

Seda kõike läheb meil Waikerie lähedal tingimata vaja, sest majutus on meil seal lihtsal laagriplatsil, kus duši olemasolu on enam kui kaheldav ja süüa kuskil köögis ammugi teha ei saa. Loodetavasti on seal mobiililevi ja ehk on kuskil olemas isegi koht, kus arvutit ja telefoni laadida. Väljume mugavustsoonist ja võimalik, et see blogi niipea uut postitust ei näe. Aga võib-olla pole olukord nii dramaatiline ja saame juba lähiajal oma spekulatsioone ümber lükata. Lõpuks hakkab meie Austraalia seiklus tõeliselt. Selleks me siia tulimegi.

Possum jäi sulle, kuid see linn on minu

Melbourne on meie mõlema südamed võitnud. Saan täiesti aru inimestest, kes tulevad ja jäävadki siia elama. Linn on tohutult eriilmeline. Tänavatel toimub pidevalt midagi põnevat, alates tänavamuusikute spontaansetest esinemistest kuni jalgpalli trikkide näitamiseni. Siin on nii suurlinna glamuuri kui ka boheemlaslikku lihtsust. Loodan, et suudan piltide ja paari reaga edasi anda pisutki siinsesest atmosfäärist.

Brunswick, kus meie elame on ülimalt multikultuurne linnaosa, kus mõnel tänaval käies võib jääda mulje, et siin keegi inglise keelt ei räägigi. Meie elukoha ümbruses elab palju kreeklasi ning siin on päris palju kreeka õigeusu kirikuid. Meie elukohast vaid paariminutilise jalutuskäigu kaugusel on Püha Eleftheriosele pühitsetud kreeka õigeusu kirik, kus oleme kaks pühapäeva järjest teenistusel käinud.

Väljast tagasihoidlik kirik oli rahvast täis 

Brunswick oli kuu aega meie elukoht ja saime siinsest multikultuursusest iga päev osa. Oma sisseoste tegime sageli araabia poodides, mereande käisime ostmas tai toidupoes, maiustusi sai ostetud kreeka kohvikust. Tänava ääres on india, liibanoni, tai, türgi, pakistani restoranid vaheldumisi euroopalike pubidega. Halal on siin ja seal ning sealiha naljalt väikestest poodidest ei leia. Õhtuti liigub ringi nii väga lühikeste seelikutega lärmakaid ilmselt iiri päritolu naisterahvaid, kui ka pealaest jalatallani riietesse mähitud burkadega tüdrukuid. Kuid ei tasu arvata, et burkakandjad vähem peoehteis oleks, sest nende ehted ja edevad kingad teevad siin nii mõnelegi Euroopa tüdrukule silmad ette. Seega võite ette kujutada seda mõnusat multikultuurset virr-varri, mis siinsetel tänavatel valitseb.

Brunswicki tänavad

Hiina linnaosa väravad Melbourne'is

Kui enamikes linnaosades on majad suuremalt jaolt ühekordsed, siis linna südames asuvad pilvelõhkujad, ärihooned, luksuslikud poed ning seal on tunda palju snoobilikumat õhkkonda. Kõrvuti klaasist pilvelõhkujatega on siin üle saja aasta vanuseid kirikuid ning kuninganna Victoria aegseid ehitisi. Melbourne'i südalinn on meeldivalt roheline ning suured pargid asuvad kohe äripiirkonna kõrval.

Kuninglikus botaanikaaias võib linnakära eest peitu pugeda, kuid pilvelõhkujad jäävad ikka vaatevälja

Lainetav pilvelõhkuja südalinnas

Melbourne läbib Yarra jõgi

Öises linnas jalutades on vahel vahva kohtuda mõne põneva linnaasukaga, kuid siin kohal ei pea ma silmas kõiksugu erinevatest rahvustest inimesi, vaid hoopis väikeseid possumeid. Paneb imestama, et nad veedavad aega isegi kesklinnas, ega karda neid pildistavaid inimesi. Enamasti poseerivad nad tükk aega enne kui neil liigsest tähelepanust villand saab. Siis nad lihtsalt vudivad kenstakalt mõnda privaatsemasse kohta.

Kesklinna melu nautiv possum

Kirikud ja pilvelõhkujad

Föderatsiooniväljak on populaarne ajaveetmise koht

Monument sõjas langenud Austraalia sõduritele

Melbourne'i parlamendihoone

Turistide seas üks populaarsemaid linnaosasid on mereäärne St Kilda. Hipsteritele see kant eriti ei meeldi, sest see on liiga turistikas. Just sealkandis on kõikvõimalike Ferraride ja teiste luksusautode kontsentratsioon suurim. Ka enamik backpackereid eelistavad peatuda St Kildas, kuna seal on meri lähedal ja piirkond iseenesest on kena. St Kilda on tuntud ka oma 1200 pealise pingviinikoloonia poolest, kes ennast pärast päikseloojangut vahel ka näole annavad.

Enam kui 100 aasta vanune lunapark St Kildas

Vaatamata sellele, et Melbourne'is elab 4 miljonit inimest, on seal palju rohelust ja liikumisruumi. Kesklinna lähedaltki võib leida paiku, kus võib tunduda, et oled miljonilinna asemel hoopis mõnes vaikses maakohas. Pole ime, et Melbourne peetakse üheks maailma parima elukeskkonnaga linnaks.

Paar minutit rongisõitu ja oledki südalinnast jõudnud hobuste ja karjamaani

Melbourne'is on väga palju tänavakunsti ja siin järgnevad pildid on vaid mõned näited. Tänavatel jalutades on tunne nagu oleks sattunud kunstinäitusele. Kõikjal võib leida seinamaale ja installatsioone.

Seinamaal kohtub skulptuuriga - leidlik taaskasutus tolmuimejale

Installatsioonid mere ääres

Seesuguseid terveid maju katvaid taieseid oli linnas palju

Installatsioonid keset linna

Yarra jõe ääres on palju põnevaid skulptuure

Leidsime Melbourne'i tänavatelt Lydia Koidula

Melbourne meenutab oma boheemlasliku olemusega natuke Tartut ja seega tundsime end siin päris koduselt. See on ühelt poolt moodne linn, kuid samavõrra ka ajahambast puremata jäänud koht. Melbourne'i märksõnadeks on muusika, kunst, rohelus ja multikultuursus. Kahju on siit lahkuda, sest siin on palju, mida vaadata ja teha. Jääb vaid üle loota, et satume oma Austraalia seikluse ajal veel Melbourne.

Siisikesed suurlinnas

Oleme Melbourne'is eneselegi märkamata veetnud mõnusasti juba terve kuu. Aeg lendab siin, sest tegevustest ei tule kunagi puudust. Lisaks asjalikele tegevustele oleme siin veedetud aja jooksul päris palju meelt lahutanud. Katsun kiirelt mõnest viimasest eredamast momendist kirjutada. 

Juba kaugelt paistab silma linna südames värve muutev vaateratas ja mõtlesime Martiniga, et päris vahva oleks linna ülevalt poolt kaeda. Tahtsime vaaterattale jõuda päikeseloojangu ajal, kuid tagant järgi tundub, et pimeduses on suurlinna vaatamine ülevalt isegi palju põnevam. Tore oli ka see, et saime olla vaatekapslis kahekesi, ega pidanud teiste turistidega parema vaatevälja eest võitlema:)

Vaaterattal

Maailm on väike ja nõnda sattus Martin Melbourne'is oma endise trennikaaslasega kokku. Kaspar on Austraalias juba teist aastat ja jagas meiega oma kogemusi. Jõime koos Kaspariga oma esimese austraalia õlle ja õhtul käisime jazzikontserdil.

Martin ja Kaspar St Kildas

Päris palju oleme Melbournes käinud muuseumides ning meie rõõmuks on enamik ka tasuta. Enne farmi minekut on hea veel viimased kultuurikübemed üles korjata ja erudeeritud inimese kombel aega veeta. Ian Potteri kunstimuuseum oli isegi huvitavam kui Victoria rahvusgalerii, sest seal eksponeeriti kohaliku kunsti parimaid palasid, mis meid just eelkõige huvitasid. Aborigeeni kunsti päralt oli lausa terve korrus. Enamike aborigeenide maalid jutustavad kohalikke pärimuslugusid ning mõned neist võivad esmapilgul tunduda päris ajuvabad.

Aborigeenide kunstiteosed võivad mõnele meenutada laste esimesi katsetusi kunsti vallas

Melbournes asub ka liikuva pildi muuseum ACMI ja tegime ka seal tiiru peale koos Martini endise sõjaväekaaslase Madisega, keda üks päev täiesti juhuslikult rongi peal nägime. 

Martin ja ühest Austraalia kuulsaimaist filmist Mad Max pärinev auto

Melbourne'is on palju erinevaid kunstilaatasid ning otsustasime vaadata, mida põnevat seal ka leidub. Seal müüdi lisaks kunstnike valmistatud esemete ja maalide ka toitu ning isegi meeleolu tõstvaid tinktuure. Pärast käisime ka Queen Victoria ööturul, kus lisaks ostlemisele sai süüa, juua ja head muusikat kuulata, sest kohe kõrval toimus Melbourne'i muusikanädala üritus.

Kunstilaat kesklinna põiktänaval

Saime üle pika aja kokku ka oma couchsurfi sõprade Sabrina ja Aideniga ning ostustasime minna koos meie äärde. Algselt oli plaanis minna Phillipi saarele, mis on Sabrina meelest üle ilusamaid kohti Victorias, kuid ajapuuduse tõttu sõitsime linnast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusele. Me pole tükk aega käinud linnast väljas ning nautisime omakeskis looduses olemist täiel rinnal. Rand oli metsik ning seal polnud kedagi teist peale meie ning loomakeste, kes olid mõõna ajal kivide peale jäänud.  

Isegi Martini tukk on õnnelik, et sai linnast välja

Võtsin optimistlikult igaks juhuks ujumisriided kaasa, kuid vesi oli väga külm, sest on veel kevad ja ei tohi unustada, et Antarktika ei olegi teab mis kaugel. 

Martini esimene kokkupuude Vaikse ookeaniga

Rand nägi põnev välja, sest lisaks liivale oli seal ka vulkaanilise päritoluga kivisid. Sabrina, Aiden ja nende juures couchsurfiv hollandlanna Charlie mõnulesid samal ajal rannaliival, kui meie Martiniga kivide vahel meritähti, krabisid, vetikaid ja muid mereorganisme uurisime. 

Sabrina, Aideni ja Charliega, Martin on kaamera taga

Pidime õhtuks linna jõudma, et õigel ajal Melbourne'i muusikanädala üritusele jõuda. Queen Victoria turul esines Oneohtrix Point Never ja olime päris põnevil, et saab head muusikat kuulata ja pidutseda. Enne põhiesineja peale minemist oli päris vägev lasershow, kuid kahjuks oli selle taustaks üpris häiriv staatiline muusika ehk minu jaoks pigem müra. Ka Oneohtrix Point Never jäi natuke lahjaks ja enamikke tema paremaid lugusid ei saanudki kuulda. Live oli võrreldav olukorraga, kus naine võtab end alasti ja annab juba lootust, kuid siis jääb ootamatult magama. Need, kes tulid tantsimise ootuses, ilmselt pettusid. Kuid ehk meeldisid "liialt kunstiks" minevad helid melomaanidele, kes seal hindavalt seisid ja kuulasid. 

Laserid kütsid rahva üles, aga muusika tõi alla

Pärast kontserti mõtlesime mõnele peole edasi minna, kuid kahjuks ei saanud me ühelegi endale meelepärase muusikaga üritusele sisse, sest piletid olid lihtsalt välja müüdud. Siin tuleb ilmselt pidusid palju pikemalt ette planeerida ning spontaansusele palju ruumi ei jää. Oma öiste rännakute käigus jõudsime lisaks Maccasesse (nii kutsutakse Austraalias MacDonaldseid) juhuslikult ka ühte väga veidrasse kohta, kus oli ühte ruumi üritatud toppida nii palju kulda, karda ja vilkuvaid tulesid ning muid disainielemente kui võimalik. Täiesti võimalik, et selline võib välja näha põrgu eeskorda ja ega me palju ei eksinudki. Tegemist oligi mängupõrgu eessaalidega. Olime imestuses, et keegi ei küsinud kasiinosse sisenedes dokumenti ning lisaks lausa ballikleite kandvatele daamidele ning smokingutes härradele oli mänguautomaatide või ruletilaua taha eksinud nii mõnigi ilmselgelt alaealine kodanik. Meile mõlemale tundus, et täna pole meie õnnepäev ja nii me siis jalutasime lihtsalt kõigist nendest vilkuvatest ja kutsuvatest automaatidest lihtsalt mööda. Sealt välja saamiseks kulus tükk aega ning ei usu, et Eestis nii suurt kasiinot üldse oleks kui see siin, kuhu juhuslikult sattusime. Anne Veski on öelnud, et talle meeldib kasiinos aega veeta ning see on tema jaoks nagu pidu, kuhu minnes ta enda parimad riided selga paneb. Meie kohaliku diiva mõttekaaslasi tundub Austraalias jaguvat.

Kasiino eesruumis poseerimas, kahjuks ei saanud kasiinos pilti teha

Oma eelviimasel päeval Melbourne'is läksime Carltoni aeda, kus asub Kuninganna Victoria aegne võimas näitusepaviljon. Kahjuks ei saanud me sinna sisse, kuid väljastki oli seda kena vaadata ning sealses aias väike piknik teha. Seal samas kõrval asub ka Melbourne muuseum ja IMAX kinosaal, kus avaneb võimalus vaadata filme maailma suuruselt kolmadalt kinoekraanilt. Kasutasime seda võimalust ja käisime seal Interstellerit vaatamas ning see oli kahtlemata üks minu võimsamaid kinoelamusi. Samas hoones asub ka muuseum, kus on ekspositsioone nii loodusteaduste, anatoomia kui ka kultuuri valdkondadest. Me ise jõudsime kahjuks enne sulgemist läbi käia vaid inimese aju, keskkonna osakonna ning näha ka mõnda looma skeletti. 

Kuningilik näitusepaviljon, purskkaev ja paradiisililled

Martin ja Melboune muuseumis asuva suurima elusolendi sinivaala skelett

Juba ammu mõtlesime külastada Abbotsfordi kloostrit ning kõigest paari minutilise rongisõidu kaugusel linnasüdamest tervitasid meid hobused, lambad, kitsed, lehmad ning metsikud jõeperved. Kloostri ümber olid lisaks loomaaedikutele ka kena aed, kus kasvavad nii viinamarjad kui ka köögiviljad. Selle koha nimi võib olla eksitav, sest palvetamisega siin küll enam ei tegeleta. Maja on hõivanud kõiksugu alternatiivsed teraapiatoad, kunstitöökojad, söögikohad ja baarid. Veider oli näha kloostri ees nunnade või munkade asemel hoopis õlut libistavaid ja lärmavaid hipstereid. 

Pärast skelettide vaatamist oli meeldiv kohata ka kloostri ümber elavaid loomi

Kloostrist on saanud nüüdseks trenditeadlike inimeste meelelahutuskoht

Läksime õhtul jõe äärde sushit sööma ning märkasime, et meist pisut eemal toimub mingisugune festival. Läksime asja lähemalt uurima ning tuli välja, et seal leiab aset Nuudli festival. Tegu pole üldse naljaga, vaid kohaga, kus nii maiasmokad kui ka nuudlisõbrad saavad vilkuvate tulede, muusika ja suure rahvamassi keskel söömisega tegeleda. Pakuti suurt valikut tänavatoitu kõikvõimalikest aasia köökidest. Lisaks oli õllebaare ja mõned jäätiseputkad. Melbourne Midnight Noodle Market, nagu selle ürituse nimi inglise keeles uhkelt kõlab, on osa siin toimuvast hea toidu kuust. Ei teagi, millal tuleb kord aeg, kui sellised veidrad söömaorgialaadsed fesivalid ka Eestisse jõuavad.

Nuudleid himustav inimeste mass Melbourne kesklinnas

Vimasel päeval enne farmi poole sõitmist läksime koos Melbourne'i maja eestlastega ühiselt pühapäeva tähistama. Sõitsime Melbourne'ist mõnekümne kilomeetri kaugusele Werribee loomaparki. August ütles meile naljatades enne minekut, et meid pannakse puuri ja lähme end loomadele näitama. Põhimõtteliselt nii oligi, sest sõitsime lahtise bussiga loomade keskele, kes meie ümber vabalt ringi kõndisid. Kuna sealne loodus meenutas kangesti Aafrikat - kuivanud rohuväljad üksikute puudega, siis tekkis tõesti safari tunne. Loomad olid väga julged ka, meid tulid uudistama piisonid, jõehobud, kaljukitsed, sebrad ja muud loomad. Nägime esimest korda elus lähedalt ka ninasarvikuid ja kaelkirjakuid. Kaelkirjakud olid eriti seltsivad, nad tulid bussile väga lähedale ja pärast järgnesid veel pikalt meile. Loomapargis oli lisaks avatud alas peetavaele loomadele ka lõvisid, gepardeid, ahve, kängurusid ja muid elajaid. 

Neli julget kaelkirjapoissi 

Pärast loomapargi külastust pidi toimuma eestlaste ühine söömaaeg, aga enamik inimesi oli suurest näljast juba omaette einestanud ning meie koos juba tuttavate Augusti, Helduri ja Piretiga otsustasime minna piknikut pidama Victoria Roosiaeda. See oli kõige suurem roosiaed, kus ma kunagi käinud olen. Roosiaia põhiplaaniks on Tudorite vapiroosi kujund ning seal kasvab enam kui 4500 eri liiki roose.

Roosiaed kui aiandushuvilise unenägu